Bonifatiuse Gild
Gildi saamislugu
Loo räägivad Ülle Priks ja Monika Pill, üles kirjutas Kätrin Hanschmidt.
Kuna Viljandi on vana hansalinn, siis korraldati siin juba aastaid hansalaata. Juba vanadest aegadest on ju teada, et keskajal said käsitöölised kokku veeteede ristumiskohal ja hakkasid kaupa vahetama. Nii tulid käsitöölised ka Viljandisse kokku kauplema. Kaubaks olid ikka sokid, kindad, vaibad, jne.
Tegutsesime sellel ajal Lossi tänaval, kus meil oli õmblustöökoda. Ühel päeval võttis Ljudmilla Nugis linnavalitsusest mul nööbist kinni ja tegi ettepaneku, et võiksime ka hansalaadal osaleda. Kaubaks aga peaks olema midagi keskaja hõngulist – peakatted, kotid, vööd ja mõni keskaegne kostüüm. Linnavalitsusest töö juurde tagasi minnes ütlesin ma Monikale, kes just aknaid pesi, et nüüd tuleb hansaasjadega tegelema hakata. Minu pettumuseks vastas tema – eks tee siis kui tahad. Uuesti kerkis teema üles siis, kui hansalaadani oli ainult kuu aega ja Ljudmilla Nugis teatas, et on õmblustöödega arvestanud. Sain aru, et sellest pakkumisest ei saa taganeda. Kui läksin uuesti Monika juurde rääkima, vastas tema, mis siis ikka – teeme ära. Ju siis oli temale vaja veidi järelemõtlemise aega. Kuna meie puhul oli tegemist oli kahe õmblejaga, siis õmblemisoskusest puudust ei olnud. Vaja oli ennast kurssi viia ajalooliste teadmistega. Kevadel korraldati Viljandi muuseumis keskajateemalisi kursusi – mida kanti, kuidas kanti, millega kanti. Nii läksime ka meie teadmisi ammutama Lea Malingu juurde. Tema näpunäidete järgi valmisid meie esimesed peakatted, kotid, kostüümid. Tänaseks on õmblusmasinate alt välja vurisenud juba üle saja hansakostüümi.
Kui laadapäev kätte jõudis, laotasime oma kauba lauale. Riietusime keskaegsetesse kostüümidesse ning olime teistest palju erinevad. Äratasime huvi nii oma väljanägemise kui kauba poolest. Polnud ju Viljandi rahvas midagi niisugust enne näinud! Meid pildistati, vaadati ja kihistati ka vaikselt naeru. Huvilisi oli kõigest hoolimata palju. Saime kutseid teistele laatadele ja ka keskaja üritustele. Oli selge, et see on õige asi, millega tegeleme.
Samal suvel (2008) osalesime Pärnu hansalaadal. Ka seal tunti meie vastu huvi. Olime rahul, et hakkasime kinni sellest huvitavast pakkumisest. Pärast Viljandi hansalaata kutsus Viljandi linnavalitsus meid preemiareisile Valmierasse. Saime aru, et linnale meeldisime. Saabus sügis. Sukeldusime oma igapäevasesse argiellu. Sügisel hakati korraldama kõiksuguseid koolitusi. Tekkis mõte nendest osa võtta, sest inimene peab ju ennast kogu aeg täiendama. Sai osaletud paljudel koolitustel. Kui aga osalesin projektikirjutamise koolitusel oli asi selge. Tuleb teha MTÜ. Nii saigi 8. aprillil 2008. aastal registreeritud MTÜ Bonifatiuse Gild.
Nime otsing oli meie jaoks raske ülesanne. Pidi ju olema seotud keskajaga. Uurisime Eestis teiste käsitöögildide nimesid. Kasutatud oli pühakute nimesid. Nii hakkasime ka meie oma pühakut otsima. Kuna meie olime ametilt õmblejad, siis leidsime, et Bonifatius oli rätsepate ja õllepruulijate kaitsepühak. Meile see sobis.
Väikeses Viljandis liikusid jutud kiiresti meie gildi loomisest. Meiega liitus kohe Lea Maling. Hakkasime otsima Viljandis ka oma kohta, kus võiks Gild koos käia, kus saaks üritusi ja õpitubasid korraldada.
Hakkas kätte jõudma jälle kevad. Olime kihevil, sest nüüd saime välja minna juba gildi nime all. Pidime ette valmistama suve hooajaks. Olime päris kindlad, et võtame jälle laatadest osa. Meiega oli nüüd ka Lea, kes väga palju aitas nii materjalide kui ka tegumoodide ja mudelite valikutel.
Osalesime jälle Viljandi ja Pärnu hansalaatadel. Ühtlasi tekkis mõte sõita koolitusreisile Gotlandile. Teadsime, et seal elab kogu Visby linn keskaegses meeleolus. See reis andis meile väga palju uusi mõtteid.
Kuna teadsime, et Viljandis tulevad 2015. aastal rahvusvahelised hansapäevad, siis nüüd oli selge, et tahame Viljandi rahvale ka anda võimaluse tunda end nendel päevadel kui keskajal. Nimelt saame meie aidata kaasa ju nende uhkete kostüümide valmistamisel. Gotlandil kohtasime ka keraamikuid, kes elasid Viljandis. Rääkisime neile oma Gildist. Mõne aja möödudes astusid nad uksest sisse ja teatasid, et ka nemad tahavad meie gildiga ühineda. Sügisel hakkasime korraldama keskaegse tantsu kursusi. Sealt saime juurde veel huvilisi. Nüüd oli meie gildil juba päris palju liikmeid ja sõpru.
Ühel päeval tehti meile pakkumine, et saaksime võtta rendile maja Väike-Turu tänaval. See oli väga ahvatlev pakkumine. Käisime ka linnavalitsuses oma mõttest rääkimas. Saime teada, et neile see mõte meeldis, kuid vastuseks oli see, et nemad meid finantsiliselt aidata ei saa. Nad soovitasid meil kirjutada tegevustoetuse avalduse. See oli ainuke abi, mida nad said pakkuda. Kuna olime oma plaanides selleks ajaks juba kindlad, siis polnud kahtlustki, et me võtame selle maja rendile.
Kevadel tehti meile juba Viljandi linna poolt pakkumine korraldada hansalaata. See oli väga suur vastutus nii linna kui ka laadakauplejate ees. Kuna olime ise osalenud mitmel laadal, siis teadsime kuidas laadakauplejana tahaksime ise näha korralduse poolt. Varasematel aastatel oli laatadel osalenud peaaegu 100 kauplejat. Kuidas paigutada tänavatele, kuidas kohad märgistada, kuidas kontrollida, et oleks ikka käsitöö kaup… See oli meie kõige suurem mure.
Hea on ju nõuda teiste käest aga kui pead ise tegema? See oli väga pingeline, aga samal ajal ka väga põnev periood. Õnneks oli meie gildis asjalikke ja abivalmis liikmeid. Laadapäeva hommikul kohti jagades olime küll väga mures. Ilmataat pani meid ka proovile – sadas vihma ja oli kõva tuul. See tegi kõiki rahulolematuks. Õnneks aga kõik laabus. Kohad said jagatud ja laat võis alata. Laat Õnnestus. Rahul olid nii kauplejad kui ka linnavalitsus. See aga tähendas meile seda, et saime ka võimaluse korraldada hansalaata järgmisel aastal. Tänaseks oleme korraldanud laata 5 aastat. Laat on kasvanud juba 200 kauplejani. Kuna Viljandis on väga populaarne ka Pärimusmuusika festival, siis oleme korraldanud samal ajal väikest käsitööturgu. Kui algaastatel oli sellest osavõtjaid 10, siis 2013. aastaks oli osavõtjate arv kasvanud 50-ni. Meie nimetame seda oma sõprade kokkutulekuks.
Tänu sellele, et meie oma gildi lõime, sai hoo sisse ka Maarja-Magdaleena gild Pärnus. Olime sealsete tegutsejatega laatadel kohtunud. Nemad lugesid lehest, et Viljandi sai omale gildi maja, ja läksid selle artikliga Pärnu linnavalitsusse uurima, et kuidas Viljandi linn sellise asjaga hakkama saab ja Pärnul oma gildi ei ole!
2009. aasta 9. aprillil avati Bonifatiuse Gidi maja, kus alustasid tegevust Kehakatte töökoda, keraamikakoda, vitraažikoda, sepikoda ja ehtekoda. Uutele liikmetele oli peamiseks eelduseks Gildiga ühinemisel loomulikult see, et nad oleksid huvitatud keskajast ning ka see, et nad oleksid nõus näitama huvilistele oma oskusi ning et nende ruumid oleksid lahtised, et maja külastajad saaksid meistrite tööd jälgida.
Tegevuse käigus selgus, et üht-teist on tarvis teha ka väljaspool plaane. Näiteks ei tulnud alguses kellelegi pähe, et gildi majas peaks olema ka kauplus. Mõeldi, et peavad olema töökojad, kus käsitöölised toimetavad.
Peagi tekkisid huvilised, kes soovisid oma käsitööd Gildi majas müüa. Esialgu ei olnud majas ostukoda. Väikese nurga väljastpoolt maja tulnud käsitööliste kaupade müümise jaoks tegi keraamikakoda. Väikese ajaga suurenes käsitöötoodete hulk nii, et avati ostukoda, mis pretendeerib pikima nimega poe tiitlile – Parimate Tegusate Tegijate Ilmlõpmata Väärt Tarviliste Asjade Kaubaks Tegemise Mõnus Koht.
Põhikirjas on sätestatud, et ühingu liikmeks võib olla iga füüsiline või juriidiline isik, kes tunnistab ühingu eesmärki, on ühingu suurtoetaja või on muu tegevuse kaudu toetanud ühingu eesmärgi saavutamist või on tasunud sisseastumismaksu. Ühingu liikmete õigused ja kohustused on sätestatud ühingu põhikirjas.
Maja ajalugu
Väike-Turu tänav pärineb keskajast. 1599. a. revisjonis on see tänav märgitud Kauba (Storke) tänava nimega, 18. sajandi lõpust alates oli tänava nimeks Sea tänav (Schweingasse, Schweinstrasse), 1922. a. Väiketuru tänav, pärast II maailmasõda Väike-Turu tänav. Alates 19. sajandist muutus Väike-Turu väiksema tähtsusega kõrvaltänavaks.
1790. aasta linnaplaani järgi asus praegune Väike-Turu 8 maja krundil nr 14, mis ulatus Sea tänavast Väikesele ehk Heinaturule, tagakülg ulatus endise Vallikraavi tänavani. Krundil asus kaks maja, mille külg oli tänava suunas ning krundi omanik oli leskproua Helm (1786 a Viljandi kodanikeraamatu järgi oli leskproua C.C. Helm 50 a vana, 3 poja ema , sündinud Pärnumaal. Ta pidas võõrastemaja ja oli ostnud elamu krundile nr 52 ja väiksema maja krundile nr 85).
1832. a. plaani järgi kuulus 919 ½ ruutsülla suurune krunt nr 52 vasksepp Siebertile ning krundil oli üks elumaja (praegune Väike-Turu 8 maja). Teist krundil asunud maja selleks ajaks enam alles polnud. 1845 a teatel ehitati Sieberti majja juurde üks ahi. 1863 a andmete järgi kuulus krunt sel ajal juba Sieberti pärijatele. 1866 a plaanil on näha tänava-äärset elamut, mille taga hoovil asusid kõrvalhooned. Krundi Vallikraavi tänava poolses küljes asus teine elumaja.
1886 a kuulus krunt raehärra G. A. Reisnerile. Reisnerid asutasid heategevusseltsi, millele kuulus enne I maailmasõda ka krunt nr 52. Pärast sõda sai kinnistu omanikuks Viljandi linn. Pool kinnistut jäi edasi heategevusseltsi kätte, 1922 a 25. juunil avas Reisner Stifti krundist eraldatud aiaosas Kontsertaia Arkaadia Koidu selts. Lisaks kontsertidele oli aed avatud ka suvekohvikuna. Aastatel 1933-1940 pidas aeda üleval Tuletõrje orkester – siin toimusid vabaõhukontserdid, mängiti tantsumuusikat. Siis oli enamkasutatud nimi Rahvaaed.
“Viljandi Linna 1. Lasteaed tegutses Väike-Turu tänav 8 majas juba enne sõda juhataja Ilse Mägi juhtimisel kahe rühmaga, hilisemalt kolme rühmaga s.o. 75 lapsega. Aastaid hiljem avati praegusel Laidoneri platsi ääres olevas majas neljas rühm. 1949.aastal Ilse Mägi lahkus töölt. Järgnesid juhtajad Virve Pungaste – 1953.a , Salme Vares 1953 – 1965.a , Silva Allik 1965 – 1978.a , Eha Naarits 1979. a, kelle juhtimisel viidi lasteaed üle uude majja Riia mnt 30, alates 01.nov. 1985.a I Lastepäevakodu nime all 280-kohalisena, millest kaks sõimerühma.”
Need read on võetud kunagise kauaaegse lasteaiajuhataja ning pedagoogi Asta Eirandi memuaaridest.
Väike-Turu 8 hoone on ehitatud 18. sajandi II poolel, kuid 19. sajandi II poolel tehti mitmeid juurdeehitusi. Sel ajal kujunes praegune fassaadilahendus ning ehitati välja ärkel – varem oli hoone tänavakülje edelapoolsel osal vintskapiga katuseaken. Hilisemal ajal ehitati maja kaguküljele väike eeskoda ning enne 2001-2002 aastate ümberehitustöid oli väike juurdeehitis ka idaküljel.
Hoone on ristkülikukujulise põhiplaaniga poolkelpkatuse ja ärklikorrusega ühekordne maja (Viljandile omane kodanikumaja!). Maakivi- ja tellisvundament on krohvitud, rõhkpalkseinad kaetud püstlaudadest voodriga. Hoone nurgad on kujundatud profileeritud kapiteelidega pilastritega, 6-ruuduse jaotusega aknaid ümbritseb lihtne raamistus. Hoone tänavapoolse välisukse kujundus pärineb 19. sajandi II poolest. Samasuguse kujundusega välisuks on ka hoone hooviküljel.
Maja keskteljel on koda, kust pääseb kunagise mantelkorstna alusesse ruumi (praegu läheb sealt trepp ärklikorrusele). Mantelkorstnast on säilinud vaid alumised müüriosad. Maja on osaliselt kellerdatud. Hoone restaureeriti 2001-2002 aastal. Katus kaeti uue kivikattega. Pööningul on kõik vaheseinad endistest viimistuskihtidest puhastatud, põrand on uutest laudadest.